Igal aastal satub miljoneid tonne ümbertöötluseks ja taaskasutuseks sobilikke pakendeid prügilatesse, looduskeskkonda ja ookeanidesse. Need pakendid oleks saanud kokku koguda ja ümber töödelda või uuesti kasutada, kuid seda ei tehtud.
Igal aastal satub miljoneid tonne ümbertöötluseks ja taaskasutuseks sobilikke pakendeid prügilatesse, looduskeskkonda ja ookeanidesse. Need pakendid oleks saanud kokku koguda ja ümber töödelda või uuesti kasutada, kuid seda ei tehtud.
Olgu põhjuseks siis ümbertöödeldavate pakendite lõpptarbijatelt kokku kogumisel ebaõnnestumine või ümbertöötluseks vajalike seadmete puudumine, jäätmed on sageli ümbertöödeldavad ainult nimetuse poolest.
Ettevõtjad, kes pakendeid kasutavad, mõistavad hästi kasvavat jäätmekäitluse probleemi ja vajadust võtta ringlusesse veel suurem kogus pakendijäätmeid.
2018. aastal muudetud Euroopa Liidu pakendijäätmete direktiiv suurendas tootja laiendatud vastutuse põhimõtet. See tähendab, et pakendite tootjad ja kasutajad võivad peagi olla jäätmete kõrvaldamise eest füüsiliselt või rahaliselt vastutavad. Seega mõjutavad pakendivalikud üha enam ka tootmiskulusid, tootlikkust ja ettevõtete suhtekorraldust.
2021. aastal Antalise äriklientide seas Prantsusmaal, Taanis ja Ühendkuningriigis IFOP-i poolt läbi viidud küsitluses selgus, et keskkonnasõbralikkus on ostuotsuste tegemisel sama oluline faktor kui pakendi funktsionaalsus. Jätkuvalt on kõige tähtsamaks teguriks hind, kuid 62% küsitlusele vastanutest ütlesid, et on valmis maksma keskkonnasõbralike pakenditoodete eest tulevikus kindlasti või tõenäoliselt rohkem.

Mõistetest "ümbertöödeldav" ja "ümbertöödeldud" aru saamine on väljakutse nii ettevõtetele kui ka tarbijatele, kes soovivad teha keskkonnasõbralikumaid otsuseid. Proovimegi siinkohal asjasse veidi selgust tuua.
Pakend on teoreetiliselt ümbertöödeldav, kui seda saab koguda, töödelda ja uuesti kasutada selleks, et toota uut toorainet ja sellest tooteid. Tänu ümbertöötlusele väheneb jäätmete hulk ja säilivad ressursid, ehk uusi materjale ei ole vaja juba olemasolevate asemel kasutusele võtta. Pakend on tõhusalt ümbertöödeldav, kui eelpool mainitud tegevusi saab teostada ja neid ka teostatakse samas riigis, kus pakendit kasutatakse. Teisisõnu, tõhus ümbertöödeldavus ei sõltu ainult pakendist endast, vaid ka sellest, kas riigis, kus pakendit kasutatakse, on olemas infrastruktuur materjali kogumiseks, sorteerimiseks ja ümbertöötlemiseks.
Kõige tuttavam näide on karastusjookide pudelid. Need on tehtud polüetüleentereftalaadist (PET) ning neid saab enamikus eurotsooni riikides taaskasutada.
Paljudes riikides võetakse juba ringlusesse termoplastide hulka kuuluv suure tihedusega polüetüleen (HDPE), mida kasutatakse šampoonipudelite, keemiakonteinerite ja piimakanistrite valmistamiseks. Lisaks saab ringlusesse võtta ka polüpropüleeni (PP), mida sageli kasutatakse toiduainete pakkimiskiledes ja -anumates.
Osade materjalide, nagu polüstüreenist (PS) valmistatud plastiku (näiteks vahtpolüstüroolist ühekordsete nõude), polüvinüülkloriidi (PVC) ja madala tihedusega polüetüleeni (LDPE), keemiliste ja/või füüsikaliste omaduste tõttu on nende ringlussevõtt vähem tõenäoline.
Paberipõhised pakendid on üldjuhul ümbertöödeldavad, kuid ümber töötlemiseks vajalike ettevõtete puudumise tõttu ei ole siiski mõnes riigis võimalik paberist pakendeid ringlusse võtta.

Ümbertöödeldud pakendeid eristatakse nende koostise põhjal – kui palju need sisaldavad ümbertöödeldud materjali ja kui palju uut toorainet. Ümbertöödeldud materjalidest valmistatud pakend on sageli ise taaskasutatav, kuid mitte alati. Mida rohkem me saame pakendeid valmistada ümbertöödeldud materjalist, seda vähem on vaja uut toorainet toota. Eurotsoonis on kohustuslik teavitada tarbijaid pakendis kasutatud taaskasutatud materjalide osakaalust.

Näiteks Prantsusmaal vastu võetud AGEC-seadus (seadus raiskamise vastu ja ringmajanduse poolt) kohustab ettevõtteid andma teavet oma toodete ja pakendite keskkonnakvaliteedi kohta, sh kas pakend on taaskasutatav, kompostitav või remonditav. Kui pakend sisaldab ümbertöödeldud või taastuvat materjali, tuleb avaldada selle materjali osakaal pakendis. Info ümbertöödeldud materjali (nt ümbertöödeldud PET) või taastuvate materjalide (nt biopõhised plastid) allika kohta peab samuti olema tarbijatele kergesti kättesaadav.
Näiteks Prantsuse toidutootja Bonduelle Groupi Euroopas kasutusel olevates pakendites on taaskasutatud materjali osakaal keskmiselt 50%, ja seda kavatsetakse jätkuvalt suurendada.
Coca-Cola kasutab Hollandis, Norras ja Rootsis 100% taaskasutatud PET-st valmistatud plastpudeleid ning kavatseb 2030. aastaks valmistada 50% kõikidest pudelitest taaskasutatud materjalist.
Kolmest rohelisest noolest koosnev taaskasutuse sümbol, Saksamaa ökomärk Sinine Ingel, põhjamaine luigesümbol – Eurotsoonis on pakenditoodete keskkonnateabe edastamiseks kasutusel lai valik sümboleid ja märgiseid, mis võivad tekitada tarbijas segadust.
Mõned neist viitavad pakendi koostisele, teised selle ümbertöödeldavusele ja kolmandad tootja keskkonnatavadele. Tarbijate segadus on üks olulisi põhjuseid, mis suuresti takistab korrektset pakendite ringlusse võtmist. See omakorda tähendab, et paljud pakendid, mida saaks ümber töödelda, satuvad koos prügiga põletamisele või lõpetavad oma elu prügimäel.

PP, PS, PETE sümbolid koos numbritega näitavad, millest on käesolev materjal valmistatud. Sellist klassifikatsiooni rakendatakse eelkõige selleks, et jäätmekäitlusettevõtetel oleks hõlpsam jäätmeid liigiti sorteerida ja neid nõuetekohaselt töödelda (ringlusse võtta, taaskasutada). Praktikas võib see sümbolite süsteem olla tavatarbijate jaoks eksitav, sest sümboleid aetakse tihti segi taaskasutusmärgisega (rohelised nooled).

Taaskasutusmärgis on kõige sagedamini kasutatav keskkonnamärgis, mis näitab, et toode või pakend on potentsiaalselt taaskasutatav.

Euroopa Liidu ökomärgise ehk Euroopa Liidu lillekese eesmärk on aidata tarbijatel tuvastada keskkonnasõbralikumaid tooteid. Märgis edendab ringmajandust, julgustades tootjaid tekitama tootmisprotsessis vähem jäätmeid ja CO2-e.

ISO 14001 on rahvusvaheline standard, mis on mõeldud igat tüüpi organisatsioonidele (äri, avalik teenistus jne), kes soovivad luua tootmis-, juhtimis- ja haldussüsteeme, eesmärgiga ohjata keskkonnamõjusid. Selle standardi tingimustele vastavust (uuendatud 2015. aastal) saab sertifitseerida ja nende täitmist saab kontrollida vaid volitatud organisatsioon.
Euroopa Parlament on koostanud pakendijäätmete probleemi lahendamiseks väga ambitsioonika plaani. 2018. aastal seadis see plastpakenditele, paberile, papile ning samuti metallidele ja klaasile ringlussevõtu eesmärgid, mis on praegusest määrast palju kõrgemad.
Euroopa Parlamendi andmetel oli 2018. aastal ringlusse võetud plastpakendite osakaal 32,5%. EL on seadnud kõikidele liikmesriikidele ringlussevõtu eesmärgiks 55% aastaks 2030. Veelgi enam, parlament ootab, et liikmesriigid töötaksid välja protsessid ja programmid nende eesmärkide saavutamiseks juba 2024. aasta lõpuks.
Selleks, et neid eesmärke tulevikus täita, peavad ettevõtted juba täna pakendiotsuste tegemisel põhjalikumalt kaaluma keskkonnakriteeriume ja taaskasutatavust.
_________________________________________
Allikad:
IFOP, 2021, Environmental survey
https://www.coca-cola.com/fr/fr/sustainability/recyclage
Sustainability, Engaging Consumers to Reduce and Recycle
Webpackaging, 2019, What is the difference between Recycled and Recyclable packaging?
Ecosistant, New EU packaging regulation PPWR: what does it mean for e-commerce?
MacFarlane Packaging, 2020, What’s the difference between recyclable, biodegradable and compostable packaging?
MACTAC, Industry Terms